Algus
Olen koeraomanik 2003. aastast ja niisama kaua ka koolitusküsimustega tegelenud. Teadsin algusest peale, et ma ei taha oma koera koolitada sunniga ja jõuvõtetega. Kuna Tartust ma pehmekoolitusega tegelevat treenerit tollal ei leidnud, olin sunnitud ise uurima koolitusalast kirjandust. Aeg-ajalt võtsin ühendust Sirje Vetsiga, kes on suurte kogemustega positiivsete võtetega koolitav treener. Temale näitasin aeg-ajalt oma tehtud töö ette ning sain õpetussõnu, kuidas jätkata.Veidi hiljem puutusin ka Tartus kokku treeneriga, kelle teadmised koerte käitumisest ja treenimisest olid minu jaoks väga muljetavaldavad. Suur aitäh Tiia Arikole (Rebasele), kes Mürgli potentsiaali uskus ja mind muudkui treenima utsitas. Tema küll ei koolitanud ainult pehmete võtetega, aga suureks tunnustuseks talle pean ütlema, et ta austas täiesti minu valikut meetodite osas ning seadis mulle ülesanded ning vaatas üle ja soovitas, mida ja kuidas teha. foto: Reeli Kuhi-Thalfeldt
Klikkerkoolitusest vaimustunud
Kui Mürgel oli umbes 7-kuune, kuulsin esmakordselt klikkerkoolitusest ning klikerdamist alustasin Tiimarist ostetud 2-kroonise plekist pardiga :) Klikerdamine oli väga põnev. Klikkertreeningu võlust sain aru siis, kui näitasin Sirjele ja Maaritile Tallinnas ette sõnakuulelikkuse võistluse elemente ning nad küsisid kui ühest suust aporteerimise harjutuse juures, mida ma sel puhul teisiti tegin. Kui muidu sooritas koer oma elemendid keskmiselt hästi, siis aporteerimise puhul ta säras. Ja aporteerimine oli ainus neist kõigist harjutustest, mida ma olin algusest peale klikkeriga õpetanud.Edasi osalesin kõigil võimalikel klikkerkoolitustel, mida siinmail korraldati. Need on olnud suureks inspiratsiooni-, info- ja oskusteallikaks. Hirmsasti tahaksin minna end välismaale täiendama operantse tingimise ja klikkerkoolituse teemal, ent hetkel on lapsed liialt väikesed, et nende kõrvalt jupiks ajaks ära sõita. Eks selleks tuleb edaspidi õige aeg.
Minu ja Mürgli võistluskarjäär
Meie võistluskarjäär ei jõudnud soovitud kõrgustesse. Laste sünniga seoses jäi aega sihipäraselt treenida oluliselt vähemaks, samuti oli võistlustele jõudmine veidi problemaatilisem. Nüüd, kui treenida saaks juba paremini, on selgunud, et Mürglil on osteoartroos. Liigesehaigus, mis välistab igasugused järsud, kiired liigutused, hüpped jne. Jõudsime SK VÕI klassi.Aja jooksul leiame kindlasti mõne rahulikuma harrastuse, sest Mürglit ainult diivanikoeraks olemine ei rahulda.
Koolitajaks
Juba mõnda aega olin oma sõpradele koolitusküsimustes nõu andnud ja paistis, et paljud said abi oma probleemidele. Sellest tuli mõte, et võiksin ju sooritada vajalikud protseduurid, et saada atesteeritud koolitajaks. Ühtlasi ajendas mind seda sammu ette võtma asjaolu, et Lõuna-Eesti kandis napib klikkerkoolitajaid (ilma sunnita koolitavaid treenereid).2007. aasta suvel sooritasin EKL koolitaja baaseksami.
2010. aasta veebruaris sooritasin edukalt koolitaja pädevuseksami SK alal ning nüüd ootan EKL kinnitust atesteerimise kohta.
Minu koolituspõhimõtted
Mõtteid koertest ja treeningust- Me oleme koerad kodustanud ja seetõttu on nad meist sõltuvad. Me vastutame koerte eest. Seetõttu peame tagama neile humaansed elutingimused ja treeninguvõtted. Ma ei jaga arvamust, et eesmärk pühitseb abinõu.
- Koer ja inimene on treeningpartnerid.
- Koera Treener on koera omanik ja trenn toimub igapäevaselt kõikjal, kus inimene oma koeraga kokku puutub. Inimene peab sellega arvestama, et iga kontakt koeraga tähendab ja õpetab koerale midagi. Ja kõigist neist kontaktidest õpibki koer käituma nii nagu ta käitub. Sa saad seda, mida kinnistad, mitte seda, mida tahad.
- Ma eeldan enda juurde trenni tulijailt, et tegemist on inimestega, kes tahavad oma koera koolitada, teda mõista ning temaga mõlemale poolele rahuldust pakkuvalt suhelda.
- Ootan, et kui inimesele on antud harjutused, mida koeraga kodus teha, siis neid ka võimaluste piires tehakse. Vaid kord nädalas trenniplatsil käimise kasutegur on väga väike.
- Loodan, et inimene mõistab, et koer pole masin. Isegi väga hästi koolitatud koeras on mingi väike x-faktor, mis võib ta vahel panna meie jaoks arusaamatult käituma. See ei tähenda aga, et me võiksime käega lüüa ja koolitamisest üldse loobuda. Otse vastupidi, seda kindlamaks peame käitumised koolitama, et võimalikult vähendada seda x-faktori ilmnemist.
Põhikoolituse kursuste käigus õpib inimene oma koeraga tulemuslikumalt suhtlema. Inimesed õpivad oma koerale erinevaid käitumisi ja vihjeid (käsklusi) õpetama. Baaskoolituse kursustel ei toimu võistlusteks valmistumist, vaid õpitakse kõige põhilisemaid igapäevaelus vajalikke käitumisi.
Jätkukursused on inimestele, kes tahavad oma koeraga rohkem tegeleda. Jätkukursustest saab valida sõnakuulelikkuse, meelelahutuse (trikkide) trenni vahel.
0